Toidu julgeolek algab seemnest

 

Viimastel aastatel nii poiitikakujundajate, julgeolekuekspertide kui tavainimeste seas oluliseks teemaks tõusnud toidujulgeolek on riikliku tähtsusega. Pandeemia, sõda ning kliimamuutustest tingitud tarneahelate katkemine on ilmekalt näidanud, kui haavatavaks võib osutuda meie sõltuvus imporditud toidust. Ent avalikus arutelus jääb sageli varju üks toidujulgeoleku alustalasid: kvaliteetne seeme. Just see on kogu toidutootmise ahelas esimene ja kriitilise tähtsusega lüli. On asjakohane küsida: miks soovitakse just seemne arvelt esimesena kokku hoida, kui see on kogu ahela esimene lüli, millest sõltub lõpptulemus – saagikus, toit ning toidujulgeolek?

Ka FAO (ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsioon) viitab oma publikatsioonis, et sordiaretus on üks peamisi toiduga kindlustatuse tagajaid, aidates suurendada ja stabiliseerida saagikust, pikendada säilivusaega toidukadude vähendamiseks ning tugevdada taimede vastupanuvõimet haigustele, kahjuritele ja kliimastressile, vähendades seeläbi saagikadu.

Kuidas mõista toidujulgeolekut?

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esinaine Kerli Ats kirjutas oma arvamusloos, et toidujulgeolekut tuleb käsitleda mitte üksnes põllumajandusküsimusena, vaid riikliku julgeoleku osana. 

Kindlasti – toidujulgeolekust mõeldakse tihti kui varudest, ladudest ja logistikast, kuid selle tegelik alguspunkt algab põllult. Toidujulgeolek tähendab stabiilset juurdepääsu piisavale, ohutule ja kvaliteetsele toidule, kuid selle tagamine algab valikutest, mida teevad põllumehed: millist sorti ja seemet külvatakse, kui vastupidav see on ja millist saagikust tõotab, ning kuidas see suudab kohaneda muutuvate ilmastikutingimustega. Just seetõttu on sertifitseeritud seeme kogu toidutootmise süsteemi vundament. Ilma usaldusväärse ja kontrollitud külviseemneta pole võimalik tagada stabiilset saaki ega üles ehitada kestlikku toidutootmist.

Euroopa riikidega võrreldes jääme maha

Mitmete Euroopa riikidega võrreldes jääb Eesti sertifitseeritud seemne kasutamises veel maha. Meil kasutatakse sertifitseeritud seemet sõltuvalt kultuurist ja aastast vaid umbes 30% ulatuses (nt teraviljade, põldherne ja -oa puhul), samas kui hübriidkultuuride, nagu raps ja rukis, puhul peaks see näitaja olema 100%, kuna Euroopa Liidu seadus keelab hübriidsortide omal käel paljundamise. Kuid kui suur see protsent tegelikult on? Rootsis ja Taanis ulatub see näitaja suurte seemnete puhul 70–80 protsendini. Skandinaavia riigid on ammu aru saanud, et iga hektar loeb – ja et maksimaalset saaki saab saavutada vaid siis, kui kasutatakse kontrollitud, katsetatud ja puhastatud ja usaldusväärset seemet. Eestis seevastu püsib visalt arusaam, et naabrimehelt saadud seeme on piisavalt hea. Tihti tähendab see aastaid ise paljundatud seemne kasutamist teadmata, kui palju on sordiomadusi kaduma läinud või milliseid haigusi see võib kanda ning  kas seemne kvaliteet on vastav, et saada maksimaalne saak enda põllult. Kuigi selline valik võib esialgu tunduda odavam, maksab see hiljem kätte – madalama ja ebastabiilse saagikuse, kehvema kvaliteedi ning suuremate riskidega haiguste levikul mis muutuvad ebakvaliteetse toidu algallikaks.

Sordiaretus ja seemnekasvatus peaks olema riiklik strateegiline huvi

Sertifitseeritud seeme ei sünni iseenesest – selle taga on pikk ja sisuline protsess: sordiaretus, aastatepikkused katsetused, seemnekasvatus, kontrollid ja sertifitseerimine. Sordiaretus on oluline lüli, kuna protsessis arvestatakse mullastiku, põllumajandustavade ja kliimatingimustega. Kuid kui põllumajandussektor ise seda ei eelista, kaob ka aretajatel motivatsioon edasi tegutseda – koos sellega vähenevad rahastus ja muud investeeringud ning kvaliteet ja saagikus hakkavad langema.

Statistikaameti andmete kohaselt oli 1980. ​​aastal talivilja saagikus Eestis keskmiselt 2,3 tonni hektari kohta. Viimase viie aasta jooksul on see vastavalt talveoludele kõikunud 4,6–5,5 tonni hektari kohta. Selline kahekordne saagikuse kasv on suuresti saavutatud tänu sordiaretusele, kus teadlased olid keskendunud just talvekindluse parandamisele. Talivilja kasvatamine on märksa tasuvam kui suvivilja kasvatamine, mille saak võib jääda koguni poole suuremaks. See tähendab ühtlasi rohkem toitu maailmale. 

Sordivalik on saagikuse kasvu kõige olulisem tegur – keskmine saagikuse kasv on umbes 1% aastas ning hinnanguliselt mõjutab sordiaretus sellest kasvust koguni 66% (Allikas: The socio-economic and environmental values of plant breeding in the EU and for selected EU member states, HFFA Research Paper, 2021).

Tänu sordiaretusele on alates aastast 2000 suurenenud nisusaagid Euroopa Liidus enam kui 22 miljoni tonni võrra. Sellest kogusest piisaks 32 miljardi leivapätsi valmistamiseks. (Allikas: HFFA Research GmbH (2016), The economic, social and environmental value of plant breeding in the European Union, HFFA Research Paper.)

Kvaliteetne seeme tähendab vähem riske ja rohkem kindlust
Sertifitseeritud seeme ei ole lihtsalt “parem algmaterjal”. See on investeering suuremasse kindlusesse ning meie tulevikku.

See tähendab:
–  väiksemat riski, sest on teada sordi päritolu ja omadused;
–  paremat prognoositavust, kuna saagikus ja kasvuaeg on katsetega tõestatud;
–  kvaliteetsemat toodangut, mida hinnatakse kõrgemalt ka turul ja kokkuostul

– näljahädade tõenäosuse vähendamist - tasub teada,et  sordiaretus just sellest 20. sajandi keskel algaski, eesmärgiga toota ühe hektari kohta rohkem vilja.

Muutlikes tingimustes, kus iga saagikuse langus või kvaliteedikadu võib tähendada märkimisväärset rahalist kahju, muutub seemne valik seega üha kriitilisemaks.

Kui mitte nüüd, siis millal?

Eesti toidujulgeoleku tugevdamine ei vaja loosungeid – see algab konkreetsetest valikutest. Kas usaldada kontrollitud seemet või jätkata teadmata päritoluga seemne kasutamist? Kas toetada sordiaretust ja seemnetootmist või mõelda ainult tänasele päevale?

Nii Rootsis, Taanis, Hollandis, Itaalias, Saksamaal ja teistes Euroopa riikides on mõistetud, et igas kriisis – olgu see seotud ilmastiku, geopoliitika või turu kõikumistega – on usaldusväärne seeme põllumehe esimene kindlustus. On aeg, et ka Eesti võtaks seda tõsiselt.

 

Stefani Jakuš - seemnete tootejuht